Niidetud

Tegin täna jälle kõvasti jooni. Käisin unes Eestis ja üritasin suhelda inimestega, keda päriselt ei näinud. Üks surnud tuttav üritas eriti sügavalt kontakti võtta. Tundsin, et ta tahab mulle suhu ronida.  Mõtlesin veel, et mis ta mulle ikka teeb, mõttest käisid läbi lilled, mida ma kunagi ta hauale pole viinud. Tahtsin neid kohe kiiresti viia, aga tuli välja, et uni oli ja jõudsin tagasi Norra. Ärgates mõtlesin, et kas ta mu suust ikka välja tuli.
Siis nägin aknast õunapuuoksi ja tuli meelde, kuidas lapsena sõbrannaga raksus käisime. Tänavad olid tühjad, sest Michael Jackson oli laululaval esinemas. Nii vaikne oli nagu kogu maailm oleks kontserti vaatamas. Kell oli viis. Ma ei tea, kuidas ma just seda nii hästi mäletan. Kõndisime mööda tänavaid ja leidsime, et sellist olukorda peab kuidagi ära kasutama. Ronisime üle rombimustrilise võrgu ja seisime natuke aega paigal. Keegi ei hinganud. Mul oli seelik ilma taskuteta. Sain vb ainult kolm pirni. Aga see hetk oli nii maagiline. Päike paistis, ma ei teadnud, kes see Michael Jackson veel on, ma ei teadnud, et Eestist saab puu otsast pirne.
Sõbranna juures paar päeva hiljem kuulsin uudistest kuidas tüdrukud maal olid herneraksus käinud. Üks neist oli end tööliste eest ära peitnud ja kombain niitis ta ära. Nagu ka minu maagilise hetke pirnidest ja Michael Jacksonist.

Pärast jõule

Viimane kord kui ma Eestis käisin, olin oma lapsepõlvekodus vist kokku 3 min. Käisin koera haual ja tahtsin koik oma istutatud taimed koos juurtega kaasa võtta. Silitasin neid nagu oma kallist koera. Oli pime ja niiske. Ma ei näe pimedas eriti midagi, sellepärast pidingi katsuma. Kõik oli alles. Ma pidin nii ootamatult sealt ära tulema, et ei jõudnud isegi mõelda, mida ma veel oleksin kaasa tahtnud võtta.
Läksin inimese juurde, kes katab laua oma armastuse ja säravate silmadega ning ei lase kedagi ära, enne kui nad on end korralikult täis söönud. Istusime selle laua taga koos vennaga. Kuulasime ja neelasime. Me ei helistanud ette, aga kõht sai täis. Seal oli lugu jõulu kuusest, mida hoiti salaja kapi taga peidus. Jõulusid ei tohtinud siis tähistada, aga kõik lapsed teadsid alati, millise kapi taga kellegi kuusk oli. Seal oli lugu iidsetest puudest, mille juurte vahelt leidsid sõbrad kuldmünte ja selle eest lasid nad endale igaüks valmistada ülikonna, mantli ja kaks paari jalanõusid, mida sai kantud 40 aastat.
Seal oli lugu ilusat Kreeka tüdrukust, kellel olid maani juuksed ning kes pärast vägistamist nende samade juustega üles poodi.
Läksin kohta, kus ma elasin kolm aastat tagasi. Avasin kapi, kuhu olin jätnud oma ülikooliaegsed joonistused. Tundsin end nagu laps, kes avab jõuluvanalt saadud pakki. Leidsin kotitäie Putini näoga paberist allveelaevu. Toppisin kõige säravama naeratusega laevad kotti. Voltisin neid kunagi nagu masin. Skeemid olin netist tõmmanud ja nüüd ei tahtnud neid kuidagi kortsu vajutada. Ruumilised.
Jõulukaunistuste kotis oli Dinosauruse kujuline piip, mille ema mulle Tsiilist toi, kui ma 16 olin. Sellel olid kõik kolm sarve murdunud ja kadunud. Tõin ta koos klaasviiliga ikkagi käsipagasis üle. Kui mul paluti kott avada, olin kindel,et nüüd olen ilma. Tibi näitas kutile minu pruuni verikäkki ja nad muigasid salaja. Seekord ei pidanud midagi nende prügikasti viskama.