Kuidas ma end eemal tunnen

Eestist nüüd juba üle 5 aasta eemal olles juhtub identiteediga väga palju kummalist. Juba kaks aastat eemal olnuna tundus, nagu ma oleks oma lähedastele seal juba surnud. Nagu käiks vaid unes külas ja ajaks tunnikese kohvikus juttu. Nädalase külastuse efekt.
Siin olles on muutunud kõik, mis seondub kodumaaga väga oluliseks. Kui juhuslikult Eesti keelt kuulen, otsin kohe silmadega kõnelejat ja üritan end häälekalt nähtavaks teha. Loomulikult pole vastureaktsioon alati kõige positiivsem. Kes ise kauem ära old, tunneb suuremat rõõmu. Kui oma hea tugigrupp teisi eestlasi olemas, saab regulaarselt tunded välja valada ja järgmise korrani elus püsida. Nii me oma alaealisi lapsi väntsutame lärmakatele pere läbudele. Lapsehoidjaid ja vanaemasid meil siin ju pole.
 Endiselt tulevad aegajalt mingisuguse lõhna või maitse isud, mida siit kuskilt poest või vanatädi käest ei jagata. Aga õnneks on ka siin palju huvitavat kraami, mida avastada.
Minu lemmikud:
Mullitee- see on mingi Hiina või kuskilt sealt kandist pärit noorte maitselohutus. Kahest, kolmest puuvilja mahlast segatakse miskit kokku ja sinna sisse saab valida kolme või kahe erineva puuvilja pärleid või kuubikuid. Pärlid on head, need oleks nagu miniatuursed vannikuulid. Lükkad keelega prõksti kuuli katki ja sees on mahl :). Mul lemmikud on kookose ja lintsi pärlid. Täna just avastasin tütrega, et siin kesklinnas saab neid pärleid ka frozen joghurtisse toppida.
Praetud banaan pruuni suhkru ja vanilje jäätisega- Seda õpetas isegi mu hiinlasest kursakaaslane kunagi valmistama. Aga siis polnud mul Eestis aega seda teha. Nüüd oli see meil mingi periood isegi iga õhtu laual. Magustoiduks.
Maidu lõuna- Mait on mu tubli eestlasest kolleeg, kes endale niikuinii alati midagi head valmistab ja et mina ja teine norrakast kolleeg näkileivade kätte ära ei nälgiks, teeb ta kohe suuremasse potti. Oad on mu lemmikud. Salatina, keedetuna, kuidas iganes, rääkimata ise tehtud borsi supist põdralihata.
Monika hõrgutised ja koogid- Monika on mu tugiisik. Kui me tema suuretoa laua taga ikka veel kella 00 ajal öösel istume ja laud pole ikka veel tühjaks saanud, siis mida sa hing veel ihkad.

Ok, tagasi identiteeti juurde. Kuigi olen segavereline, on Eestis üleskasvamine ja selles keskkonnas suurema osa oma elatud elust viibitud, vorminud mind ikka nii palju, et mingit norrastumist siin loota pole. Ja see on ka mu 9 aastase lapse peas, kuigi tema on siin juba kauem elanud kui Eestis. Ma ei kujutaks ettegi, et ma peaksin loobuma Eesti keeles igapäevasest suhtlusest. See, et ma paralleelselt Norra keelt ja aegajalt lonkavat Inglise keelt pursin, ainult rikastab argipäeva. Kuid kui ma ei saaks rääkida kodus oma perekonnaga emakeeles, oleks see psüühikale juba korraliku koduigatsuse tekitanud. Olen kuulnud juba kõrvalistelt isikutelt, et mul häälduses leidub väikseid norra võnkeid, kuid midagi piinlikku loota pole.
 Kuidas siis see eestlus ikkagi silma paistab. Olen ju ema poolt natuke slaavlane, kaukaaslane. Ema on ju ka minuga alati Eesti keeles rääkinud. Olen märganud, et suheldes mõnes teises keeles pole lihtsalt võimalik nii vabalt oma mõtteid väljendada. Norrakatega on siin küll üritatud koos asju korraldada, mõtteid, ideid ristata. Kuid see tunnetus, et kas ta ikka sai aru, mida ma tegelikut mõtlesin. Või, et minu taust +hetke elamus = sorry, kas teie jaoks see pole probleem? See läheb ikka otse mutta. Oma tugigrupp täis innovaatilisi kohanemis probleemidest muserdatud Tartust, Pärnu-Jaagupist, Tallinnast jne pärit saatusekaaslasi saavad sellest isegi ilma sõnadeta aru.
  Aga nüüd sellest kuidas ma end Eestis jälle tunnen. Neli aastat tagasi nutsin vanas kodus, et jälle tuleb siia tundmatusse Norra lennata. Nüüd on kahjuks 1 nädal juba minu jaoks paras katsumus seal üle elada. Mul on kõik vanavanemad veel elus ja ma tunnen alati soovi neid kõiki näha, samuti oma kalleimaid sõbrannasid tervitada. Kuid miski selles hallis pragunevas on selline, mis tekitab minus koduigatsuse. Ja see igatsus on just Norra kodu järele. Siin on pere kodu, isegi kui kõik liikmed on eestlased. Isegi kui ükski Norrakas siin tänaval mind ei tervita, ei tunne. Vaatavad kui Ida- Eurooplasi. Siin on pere see mis tekitab selle tunde, et siin on minu koht praegu. Norra ühiskond on perekesksuse musternäidis. Ma ei pea tundma, seda et mingi kutt koos tibiga minu poole silmi kõõritab. Jah, seda tehakse Eestis.  Ma võin käia mugavates riietes, ilma et keegi sellest mu majandulikku staatust pupillidega skänniks. Mu mees ei joo end täis rohkem kui 2 korda aastas. Palga erinevust ei hakka ma nimetamagi.

Aga sellel kõigel on oma hind. Tuleb olla valmis surema oma kalleimate jaoks ja matta maha eelmises ühiskonnas valitud rada.