See tuleb aegajalt jutuks kui keegi kipub kallistama. Eestis elades kallistasin ma vaid oma kõige lähimaid sõpru või pereliikmeid. Kättpidi tervitamine küll toimus, kuid vaid väheste tutvumiste puhul.
Alustades Norras keelekursusel käimist nägin, kuidas õpetajad aegajalt õpilasega juttu ajades hoidsid ühe käega kusagilt õla pealt või andsid oma kehapuutega märku, et näidata usaldust. See tundus alguses jube imelik. Eriti ebameeldv oli see mul tol ajal olnud 4 aastase lapse jaoks. Ta kartis iga kord, et keegi kavatseb talle haiget teha. Või tuleb liiga lähedale ja lapsel pole enam kontrolli oma ruumi üle.
Perearsti juures käies on vist suht tavaline, et kättpidi alati tervitatakse. Justkui usalduse märgiks. Aga viibinud ka haiglas ja tervitanud kättpidi kogu personali, kes erinevatel ajahetkedel palatist läbi käisid ka kolme või viie kaupa, olen veendunud, et midagi ohtlikku selles kontaktis nüüd küll olla ei saa. Vastupidi, mul nende rollid ja nimed ju niikuinii meelde ei jää, aga suht kindel tunne on olles korra silmsidet ja puudet vahetanud.
Rääkisin ka tuttava norrakaga antud teemal. Ta on selles kompavas kultuuris üles kasvanud ja ei arva sellest puudutamisest midagi. Tema arvamus oli seotud hügieeni küsimusega. Et kui palju vaesed haigla töötajad desifitseerivat vahendit endale selle eest kätele lasevad.
Puutumisest saab aga esmakohtumisel päris palju aimu. Näit. kui tähelepanelikult sinusse järgneva vestluse ajal suhtutakse. Kas ja kui palju sind respekteeritakse. Ja see kehtib siin ikka suht igal alal ja kõikide sugude vahel. Olen hiljem märganud Eesti seltskondade vahel, et mehed küll omavahel tervitavad kuid naisena olen pidanud tihti sellest kõrvale jääma. Ja kui seltskonnas on veel mõni norrakas, siis sellel on antud situatsiooni peale silmad väga suureks läinud.
Mul oli vahepeal üks äärmiselt sümpaatne ja traditsioonitruu kolleeg. Kui ma selgitasin, et eestlased võivad kallistustest tihti ehmatusega eemale hüpata, siis ta võttis endale eesmärgiks kõiki meie kollektiivi eestlaseid regulaarsetel kohtumistel eriti karuselt emmata. Eriti neid, kes enamasti suhtlusel väga karmi-madalat profiili hoidsid. Ma pole kindel, kuidas ja kas see edasisel suhtlemisel kuidagi kaasa aitas, aga umbes 5-10 minutit olid need kolleegid ikka natuke kohmetud.
Sain ka ise korraliku kooli. Mind käidi kallistamas kindlasti iga reede tööpäeva lõpus ja muudel rasketel hetkedel kui stress üle pea hakkas kasvama. Aga sellest on päris palju abi olnud. Ma ei pelga neid tõsiseid ärikohtumisi. Üks korralik käepigistus või tugev embus enne probleemipuntra lahti sasimist vaid sulatab erinevate poolte võõraid pilke ja ebavlust.
