Pärast jõule

Viimane kord kui ma Eestis käisin, olin oma lapsepõlvekodus vist kokku 3 min. Käisin koera haual ja tahtsin koik oma istutatud taimed koos juurtega kaasa võtta. Silitasin neid nagu oma kallist koera. Oli pime ja niiske. Ma ei näe pimedas eriti midagi, sellepärast pidingi katsuma. Kõik oli alles. Ma pidin nii ootamatult sealt ära tulema, et ei jõudnud isegi mõelda, mida ma veel oleksin kaasa tahtnud võtta.
Läksin inimese juurde, kes katab laua oma armastuse ja säravate silmadega ning ei lase kedagi ära, enne kui nad on end korralikult täis söönud. Istusime selle laua taga koos vennaga. Kuulasime ja neelasime. Me ei helistanud ette, aga kõht sai täis. Seal oli lugu jõulu kuusest, mida hoiti salaja kapi taga peidus. Jõulusid ei tohtinud siis tähistada, aga kõik lapsed teadsid alati, millise kapi taga kellegi kuusk oli. Seal oli lugu iidsetest puudest, mille juurte vahelt leidsid sõbrad kuldmünte ja selle eest lasid nad endale igaüks valmistada ülikonna, mantli ja kaks paari jalanõusid, mida sai kantud 40 aastat.
Seal oli lugu ilusat Kreeka tüdrukust, kellel olid maani juuksed ning kes pärast vägistamist nende samade juustega üles poodi.
Läksin kohta, kus ma elasin kolm aastat tagasi. Avasin kapi, kuhu olin jätnud oma ülikooliaegsed joonistused. Tundsin end nagu laps, kes avab jõuluvanalt saadud pakki. Leidsin kotitäie Putini näoga paberist allveelaevu. Toppisin kõige säravama naeratusega laevad kotti. Voltisin neid kunagi nagu masin. Skeemid olin netist tõmmanud ja nüüd ei tahtnud neid kuidagi kortsu vajutada. Ruumilised.
Jõulukaunistuste kotis oli Dinosauruse kujuline piip, mille ema mulle Tsiilist toi, kui ma 16 olin. Sellel olid kõik kolm sarve murdunud ja kadunud. Tõin ta koos klaasviiliga ikkagi käsipagasis üle. Kui mul paluti kott avada, olin kindel,et nüüd olen ilma. Tibi näitas kutile minu pruuni verikäkki ja nad muigasid salaja. Seekord ei pidanud midagi nende prügikasti viskama.