3 aastat, 7 kuud ja 28 päeva Norras.

Mul hakkab siin Eestist eemal elades täituma 4-jas aasta. Aastal 2009 juuli viimastel päevadel saabusin siia teadmisega jääda nii kauaks kuni kõrini saab. Et siis ilma tagasisõidu piletita. Otsustasin puhata korralikult välja ülikooli stressist. Ja kunsti juurde naasta siis kui selle järele igatsema hakkan.

Viimane kuu osutus minu jaoks liiga keeruliseks. Laps oli saanud just lasteaia koha ja jäänud angiini. Elasin temaga kahekesi ja ainus inimene, kes teda vaatama sai tulla oli minu vanaema, kellel endal terve rida tervise probleeme. Pidin valima selle, et teen oma ülesanded lihtsalt ära. Ilma detaile lihvimata. Seega meeletu stress ja mured. Enamus mu töödest, mida portfooliosse oleksin tahtnud lisada, olid pildistatud väga halva kvaliteediga ja tuli üle pildistada. Siiamaani on mitu tööd, mida on näinud vaid paar õppejõudu, täiesti jäädvustamata.

 Päev enne ärasõitu suutsin oma jala nii ära vigastada, et ma sellele astuda ei suutnud. Kuna mu ema usub halbadesse märkidesse ja me olime sel viimasel päeval korralikult tülitsenud, siis lahkusin lapsepõlvekodust salaja longates, ise tundes kuidas jalg järjest sinisemaks ja suuremaks läheb. Ta poleks mind uksest välja last. Kohale jõudnud, fikseerisime vannitoapõrandal jala asendi ja mitu nädalat sain päikest võtta.

 Terve aasta keskendusin Norra keele õppimisele. See oleks tunduvalt lihtsamini läinud, kui mul oleks mõni tuttav norrakas old, kellega aegajalt lobiseda. Siis joonistasin vahetevahel portreid ja pildistasin enda lõbuks. Elu oli nii vastikult stressivaba, et see hakkas iseenesest probleeme tekitama. Mul oli äkki aega haigeks jääda ja niisama mitte midagi teha. Läksin vabatahtlikuks, et kellelegi kasulik olla. Mõtlesin, et aitan aiatöid teha või misiganes nad mulle seal leiavad. Aga neil olid minuga veits tõsisemad plaanid.

Mind saadeti senior tantsu pildistama. See oli äge. Ida ja Lääne pensionäride vahel on ikka märgatav vahe. Võimalik, et olin selleks ajaks juba liiga kaua kodus istunud, aga see soe vastuvõtt, millega mind seal kostitati ja see elurõõm, on sellised asjad, mida tahaksin ise ka vanaduses jagada. Siis veel mõned pildistamised ja minu püsivaks ülesandeks sai vanuses 12-16 noorte vaba aja sisustamine 3h nädalas. Esimesel aastal oli meil nii palju noori, et ei jätkunud täiskasvanuid, kes nendega tegeleda jõuaksid. Mina juhendasin käelist tegevust. Põhiliselt siis joonistamist, pildistamist, meisterdamist jne. Teisel aastal olid entusiastlikud meisterdajad, kellega tuli juba keerukamaid projekte ette võtta. Kolmanda aasta olin töö ja täiendavate kursuste tõttu sunnitud vahele jätma. Plaanin siiski sügisest kindlasti selle tegevusega jätkata.

8. märts 2013

8. märts 2013, 50 photos (a set on Flickr).

Hommik algas kirka päikesega ja kiirelt. Pidin ruttu otsustama, kas saadan oma palavikus lapse jälle kooli ja lähen Oslosse või istume kodus. Andsin oma mittetulekust teada, sest uskusin, et ei jõua niikuinii õigeks ajaks bussi peale. Hetk hiljem juba kahetsesin ja pakkisin kotti hunniku meigivahendeid ja fotoka.

Bussis oli umbes 30 välismaise päritoluga naist, kellele vabatahtlikud korraldavad regulaarseid koosviibimisi. Istusin akna äärde ja hakkasin endale meiki tegema. Kõikidel üksikutel paluti kokku istuda ja minu kõrvale istus naine üleni mustas. Zara oli sündinud Afganistanis ja elanud 25 aastat Iraagis enne kui ta oma viie lapsega Norra elama tuli. Lesena polnud tal võimalik oma lastele haridust võimaldada, sest Iraagis on koolid reeglina tasulised. Mul tundus äkki kohutavalt piinlik end edasi võõbata, sest tema oli vaatamata oma keerulisele saatusele nii kena ja armsa olemisega ilma igastsuste võlts lisanditeta. Tegin siiski kiiresti end korda, sest mul olid sellise ürituse jaoks liiga tavalised riided.
 Jõudsime umbes tunnike enne lubatud algust kohale. Naisi tuli aina juurde. Kaameraga ringi liikudes tuli mul pidevalt seletada, et ma pole ühestki ajalehest ega uudistest vaid edastan pildid Vabatahtlike Keskusele. Kaugemalt sisserännanutele tuleb mul ka alati mainida, et ma pole Norrast vaid Eestist ja olen täpselt sama palju välismaalane kui nemad.
 Aastal 2013 täitub 100 aastat sellest, kui naised said Norras valimisõiguse ja 30 aastat sellest, kui välismaalased said Norras valimisõiguse. Kõnesid pidasid Kuninganna Sonja ja Kultuuriminister Hadia Tajik. Intervjuu tehti hetkel väga olulisi naisi puudutavaid teemasid käsitlevate Ana Isabel López Taylori, Mala Wang-Naveeni, Prableen Kauri ja Safia Abdi Haasega. Programmi juhtis Hannah Wozene Kvam. Teiste hulgas astusid laval veel üles ka Kari Helene Østby, Navid Rezvani ja Nosizwe Baqwa koos bändiga

Nosizwe Baqwa

  Kogu programm kandis loosungit "Kasuta oma häält!". Kuid kõige sügavamalt mõjus mulle Somaalia päritolu Norras hariduse omandanud Safia Abdi Haase soovitus kõigile naistele oma olukorra parandamiseks. Ukskõik, kus maailma otsas viibides või rännates tuleb naisel võtta kaasa kolm kohvrit. Esimeses on Haridus. Teises on Haridus ja kolmandas on Haridus.

Urituse lõppedes oli tunda, kui väsinud kõik olid. Kohale oli tulnud üle 1000 inimese üle Norra. Väga paljud neist naistest on kodused ja pühendunud vaid oma perekonnale. Uste juures oli näha mehi oma naisi taga otsivat voi ootavat. See päev oli naistele.