3 aastat, 7 kuud ja 28 päeva Norras.

Mul hakkab siin Eestist eemal elades täituma 4-jas aasta. Aastal 2009 juuli viimastel päevadel saabusin siia teadmisega jääda nii kauaks kuni kõrini saab. Et siis ilma tagasisõidu piletita. Otsustasin puhata korralikult välja ülikooli stressist. Ja kunsti juurde naasta siis kui selle järele igatsema hakkan.

Viimane kuu osutus minu jaoks liiga keeruliseks. Laps oli saanud just lasteaia koha ja jäänud angiini. Elasin temaga kahekesi ja ainus inimene, kes teda vaatama sai tulla oli minu vanaema, kellel endal terve rida tervise probleeme. Pidin valima selle, et teen oma ülesanded lihtsalt ära. Ilma detaile lihvimata. Seega meeletu stress ja mured. Enamus mu töödest, mida portfooliosse oleksin tahtnud lisada, olid pildistatud väga halva kvaliteediga ja tuli üle pildistada. Siiamaani on mitu tööd, mida on näinud vaid paar õppejõudu, täiesti jäädvustamata.

 Päev enne ärasõitu suutsin oma jala nii ära vigastada, et ma sellele astuda ei suutnud. Kuna mu ema usub halbadesse märkidesse ja me olime sel viimasel päeval korralikult tülitsenud, siis lahkusin lapsepõlvekodust salaja longates, ise tundes kuidas jalg järjest sinisemaks ja suuremaks läheb. Ta poleks mind uksest välja last. Kohale jõudnud, fikseerisime vannitoapõrandal jala asendi ja mitu nädalat sain päikest võtta.

 Terve aasta keskendusin Norra keele õppimisele. See oleks tunduvalt lihtsamini läinud, kui mul oleks mõni tuttav norrakas old, kellega aegajalt lobiseda. Siis joonistasin vahetevahel portreid ja pildistasin enda lõbuks. Elu oli nii vastikult stressivaba, et see hakkas iseenesest probleeme tekitama. Mul oli äkki aega haigeks jääda ja niisama mitte midagi teha. Läksin vabatahtlikuks, et kellelegi kasulik olla. Mõtlesin, et aitan aiatöid teha või misiganes nad mulle seal leiavad. Aga neil olid minuga veits tõsisemad plaanid.

Mind saadeti senior tantsu pildistama. See oli äge. Ida ja Lääne pensionäride vahel on ikka märgatav vahe. Võimalik, et olin selleks ajaks juba liiga kaua kodus istunud, aga see soe vastuvõtt, millega mind seal kostitati ja see elurõõm, on sellised asjad, mida tahaksin ise ka vanaduses jagada. Siis veel mõned pildistamised ja minu püsivaks ülesandeks sai vanuses 12-16 noorte vaba aja sisustamine 3h nädalas. Esimesel aastal oli meil nii palju noori, et ei jätkunud täiskasvanuid, kes nendega tegeleda jõuaksid. Mina juhendasin käelist tegevust. Põhiliselt siis joonistamist, pildistamist, meisterdamist jne. Teisel aastal olid entusiastlikud meisterdajad, kellega tuli juba keerukamaid projekte ette võtta. Kolmanda aasta olin töö ja täiendavate kursuste tõttu sunnitud vahele jätma. Plaanin siiski sügisest kindlasti selle tegevusega jätkata.