Niidetud

Tegin täna jälle kõvasti jooni. Käisin unes Eestis ja üritasin suhelda inimestega, keda päriselt ei näinud. Üks surnud tuttav üritas eriti sügavalt kontakti võtta. Tundsin, et ta tahab mulle suhu ronida.  Mõtlesin veel, et mis ta mulle ikka teeb, mõttest käisid läbi lilled, mida ma kunagi ta hauale pole viinud. Tahtsin neid kohe kiiresti viia, aga tuli välja, et uni oli ja jõudsin tagasi Norra. Ärgates mõtlesin, et kas ta mu suust ikka välja tuli.
Siis nägin aknast õunapuuoksi ja tuli meelde, kuidas lapsena sõbrannaga raksus käisime. Tänavad olid tühjad, sest Michael Jackson oli laululaval esinemas. Nii vaikne oli nagu kogu maailm oleks kontserti vaatamas. Kell oli viis. Ma ei tea, kuidas ma just seda nii hästi mäletan. Kõndisime mööda tänavaid ja leidsime, et sellist olukorda peab kuidagi ära kasutama. Ronisime üle rombimustrilise võrgu ja seisime natuke aega paigal. Keegi ei hinganud. Mul oli seelik ilma taskuteta. Sain vb ainult kolm pirni. Aga see hetk oli nii maagiline. Päike paistis, ma ei teadnud, kes see Michael Jackson veel on, ma ei teadnud, et Eestist saab puu otsast pirne.
Sõbranna juures paar päeva hiljem kuulsin uudistest kuidas tüdrukud maal olid herneraksus käinud. Üks neist oli end tööliste eest ära peitnud ja kombain niitis ta ära. Nagu ka minu maagilise hetke pirnidest ja Michael Jacksonist.